Olen kogu elu töötanud ametites, kus grupp on kõik. Meeskonnas, patrullis, klassiruumis, õpilane minu kõrval istumas. Ütlen seda kohe alguses, sest tean, millest räägin, kui väidan, et grupp võib olla parim või halvim asi, mis sinuga reisil juhtub, ja et see ei sõltu peaaegu kunagi sihtkohast.
Tänapäeval piisab otsingumootorist, et mattuda grupireiside pakkumiste alla. Fotod päikeseloojangutest, naer paadi tekil, päevitunud kolmekümnene, kes tõstab klaasi. Lubadus on alati kahekordne: sa näed maailma, aga eelkõige kohtud inimestega. Teine punkt kaalub lähemal vaatlusel rohkem kui esimene.
Nähtus sai alguse hästi. See puudutas tõelist üksildust, nende inimeste oma, kes tahavad minna, aga kellel pole kellegagi minna: sõpradel on lapsed, kodulaenud, kokkusobimatud puhkused. Aga keel jäi selle põlvkonna omaks, kellele see oli mõeldud. Reis kui liikuv pidu, aperitiiv kui kogemuse mõõtühik, grupp kui kiirperekond. Ja kui oled üle neljakümne või üle viiekümne nagu mina, seisad ebamugava küsimuse ees: aga kes mina seal sees olen?
Ebamugav vahepealne ala
On üks inimeste kategooria, kes ei leia endale kohta. Sa pole enam nooruk, kes magab kus iganes ja naerab kõige üle, aga sa pole ka valmis kruiisiks elava muusika ja kella nelja ooteajaga. Oled heas vormis, treenid, sul on energiat ülearu, võib-olla lendad, jooksed, käid mägedes matkamas. Keha peab vastu ja uudishimu samuti. Muutunud on sinu taluvuslävi: korralageduse, põhjendamatu improviseerimise, mõne juhuse valitud kaaslase ja mõne kaheksakohalises magamistoas veedetud öö suhtes.
Selles vanuses inimestel on veel midagi, mida kolmekümnestel harva on: nad teavad, mis neile meeldib. Nad teavad, et hea voodi on rohkem väärt kui üks lisaekskursioon, et kaks tundi jalutamist õige inimesega annab rohkem kui terve päev bussis valega. Nad on lõpetanud „kõige“ tagaajamise ja hakanud valima.
Ja ometi räägib turg nendega edasi nii, nagu oleksid nad ikka veel kahekümnesed või nagu oleksid nad juba pensionil. „Suurepärases vormis“ on unustatud kategooria.
Inimestega kohtumine: lubadus või risk?
See on punkt, mis mind kõige rohkem huvitab. Kui agentuur ütleb, et aitab sul teiste inimestega kohtuda, müüb ta sulle midagi, mida ta ei saa tagada. Ta saab valida sihtkoha, kujundada marsruudi, valida hotellid. Aga inimesi mitte: nad saabuvad oma looga ja grupi keemia on see üks muutuja, mida ükski korraldaja päriselt ei kontrolli.
Koordinaatorina olen seda näinud. Gruppe, kes kolmandaks päevaks tundusid eluaegsete sõpradena, ja gruppe, kus piisas ühestainsast valest noodist, et kõigi rütm sassi lüüa. Erinevuse tegi peaaegu alati mitte kellegi karisma, vaid suurus ja toon. Vähem inimesi, rohkem tähelepanu. Rohkem kuulamist, vähem kohustuslikku meelelahutust. Kui arvud kasvavad, lakkab grupp olemast üksikisikute kogum ja muutub liikuvaks massiks, ning massis õpitakse üksteist tundma vähe ja halvasti.
Seepärast pole minu arvates õige küsimus pakkumise ees mitte „kuhu ma lähen?“, vaid „kui paljude inimestega ja millises tempos?“. Viisteist inimest on grupp. Nelikümmend on kooliekskursioon, kui hästi korraldatud see ka poleks.
Mida päriselt küsida
Pärast aastaid marsruutide lugemist ja lubaduste sees pragude otsimist olen selgeks saanud mõned küsimused, mida tasub esitada enne ettemaksu tegemist.
Esiteks: kui palju meid maksimaalselt on? Mitte keskmiselt, vaid maksimaalselt. Teiseks: kes mind saadab ja mida ta tegelikult elatise teenimiseks teeb? Tour Leader ei ole meelelahutaja, vaid inimene, kes peab lahendama sinu probleemi kell üksteist õhtul riigis, mille keelt sa ei räägi. Kolmandaks: mis on hinna sees ja mis mitte, selgelt kirja pandud. „Alates“ hind, mis seejärel lisadega paisub, grupi ühiskassa, mis tuleb kohapeal sularahas maksta, lisatasud, mis kerkivad esile keset reisi, on esimene hõõrdumise allikas võõraste vahel. Kui raha on läbipaistev, lõdveneb kõik muu.
Ja siis üks küsimus, mida peaaegu kunagi ei küsita, aga mida mina küsiksin: kes veel minuga reisib? Mitte selleks, et kedagi välja sõeluda, vaid sellepärast, et hea korraldaja oskab öelda, millised inimesed selle reisi valivad. Kui vastus on „kõik“, ole ettevaatlik.
Reisimine kui valik, mitte põgenemine
Rääkides inimestega, kes selles vanuses teele asuvad, märkan hoiaku muutust. Sa ei reisi enam selleks, et millegi eest põgeneda või midagi tõestada. Sa reisid, sest sul on aega, tervist ja uudishimu, kolm asja, mis koos ei kesta igavesti. See on veidi ootamatu arusaam: füüsiline vorm, milles sa täna oled, on kapital, ja kapitali kulutatakse hästi siis, kui tead, milleks see on.
Minu jaoks pole luksusel selles kontekstis midagi pistmist marmori ja valgetes kinnastes kelneritega. See tähendab ruumi, õiget rütmi, inimesi, kellega tasub lauda jagada, ja mitte ühtegi ebameeldivat üllatust arvel. See on teadmine, et kui kohale jõuad, on keegi juba mõelnud sellele, millele sa ise mõelda ei viitsi, ja et ülejäänu on jäetud sinu vabaduse hooleks.
Niisiis, üksi või grupis?
Kõigile sobivat vastust ei ole ja ma ei usalda kedagi, kes selle annab. Üksi reisimine annab sulle täieliku vabaduse ja veidi vaikust, mis teeb head. Grupis reisimine võtab mured sinu õlgadelt ja toob kohtumisi, mida sul üksi ei oleks. Asi pole õige poole valimises, vaid selles, et lakata uskumast juttu, mille järgi oled kohustatud ühest või teisest vaimustuma.
Kui oled juba mõnda aega üle neljakümne ja tahad ikka veel avastada, on sul eelis, mida ükski agentuur müüa ei saa: sa juba tead, kes sa oled. Kasuta seda. Loe marsruute selle inimese umbusuga, kes on juba palju näinud, esita ebamugavaid küsimusi, vali väikesed grupid ja läbipaistvad hinnad. Ja kui reisi lõpus on kohatud nägude seas kasvõi üks, keda tahad uuesti näha, oled juba võitnud rohkem, kui ükski brošüür lubas.
